Lev Rubinsteini kolumn

leidsin täna Granist Lev Rubinsteini kolumni, mis ajendatud Gruusiaga seotud meeleoludest Venemaal. tõlkisin selle vana hea mälestuse paistel ära - siit võib näha, millisel meeleheitel on mõned inimesed Venemaal oma riigi pärast.








LEV RUBINSTEIN

AU VENEMAALE

Ammusele vene küsimusele “kes on süüdi?” tean ma vastust juba lapsepõlvest saadik. Süüdi on alati kõige suurem, tugevam ja rumalam.
8. augusti hommikust keskpäevani oli selleks minu ettekujutuses - isegi napi ja vastuolulise informatsiooni puhul - Gruusia president Saakašvili. Hiljem asus kõik oma, paraku harjumuspärasele kohale. Nähtavasti pole imesid olemas.
Sõdades pole üldse kellelgi õigus. Ühe loogika järgi on õigus sellel, kes võidab, teise loogika järgi - mina pooldan just seda - ei ole õigus kellelgi, ja eriti pole õigus sellel, kes annab esimesena tulistamiskäsu.
See sõda on taas lõhestanud Venemaa ühiskonna mõtleva osa. Nendeks, kes püüavad ühiskondliku hüsteerika kiuste toimuvat vaadata võimalikult kainelt ja kõrvalpilguga. Ja nendeks, kes arvavad, et sel raskel tunnil on ühiskond lihtsalt kohustatud kogunema ümber… Noh, üldiselt, ümber millegi. Küllalt selle kannatamisest, et meid eiratakse, alandatakse ega austata, ütlevad nad, otsekui unustades, et austamise all mõistetakse meil tavaliselt hirmu.
Mis puutub “hirmu”, mida me kõigisse justnagu sisendaksime, siis pole asi isegi selles, kas see hirm ka tegelikult aset leiab. Tegu on barakliku-blatnoiliku veendumusega, et karta tähendabki austada. Need, kes priiskavad täna meie kodumaa avarustel, austavad reeglina vaid seda, keda kardavad ja kellest sõltuvad.
Selgitada neile, et suur riik pole selline, mille ees värisetakse, vaid selline, millest vaimustutakse, on üsna tulutu tegevus. Seletada, et suur riik pole selline, kus on palju naftat ja rakette, vaid selline, kus militsionäär sind teietab ega roni sulle taskusse, on samuti kasutu.
Et “meie kodanike kaitsmine” oma riigi piiride taga, kui samal ajal puudub selline kaitse täielikult riigi sees, on pehkinud küüniline pettus - seda seletada on täiesti mõttetu.
Varem, kui olime vaesemad ja tagasihoidlikumad, hakkasime peaaegu muu maailma kogemustest abi otsima. Nüüd pole see enam hädavajalik. Milleks meile maailma kogemus, kui meil on sellised naftahinnad? Nagu ütles üks “Balzaminovi pulma” [Ostrovski loomingu ainetel 1964 tehtud film] tegelane, kui on raha, elame ka ilma mõistuseta ära. Las õpivad meilt, kui muidugi elada tahavad.
Õppima on nad aga visad, on nähtavasti unustanud teaduse kaheldamatu kasulikkuse. Eriti visad õppima on naabrid endisest nõukogude kommunaalkorterist, ning ajavad niimoodi hirmsasti närvi kodumaise patrioodi, kelle peakolus loksub aju asemel solaarõli ja soolestikus puhitub maagaas. Patrioot kujutab oma riiki uhkusega ette kui sõjaväestatud petrooleumipoodi ning talle meeldib väga irvitada naabrite viletsuse üle, kes on kütuse puudumisel sunnitud leppima selliste tühiste sümbolitega nagu lobio, kilud või pekk. Nende asemel, kes on säilitanud normaalsete inimlike reflekside jäänused, hoiduksin ma teravmeelitsemast “peki” ja “kilude” arvel. Kuigi mu gastronoomiline kogemus on ses küsimuses ühekülgne, on mul siiski tunne, et nii pekk kui kilud on kindlasti maitsvamad ja organismile kasulikumad kui näiteks nafta või, ütleme, tuumalõhkepead. Kuigi - kellele kuidas.
Ma olen nõus: Nõukogude impeeriumist eemale triivinud riigid ja nende ühiskonnad ilmutavad vahel hüsteerilist närvilisust ja kahtlustavust, mis näib kohatu ja ärritavana. Kuid see pole kohatum ja ärritavam kui närvilisus ja kahtlustavus, mis on omane purjus kasuisa poolt vägistatud tütarlapsele.
“Aga kas Venemaad pole vägistatud?” küsib närviline patrioot.
Ja veel kuidas on! Korduvalt ja erilise küünilisusega. Kuid mis parata, kui Venemaa ühiskond, nii nagu ta oma statistilises enamuses paistab, annab maailmale mõista, üha uuesti endale kukile võttes küll tegeliku, küll virtuaalse Stalini, et talle meeldib lõputult, kui teda vägistatakse. Kuid teistele, kujutage vaid ette, ei meeldi. Ei meeldi ja kõik. Ja on võimatu neile lollidele selgeks teha, kui mõnus see on.
See Venemaa, millest “pöörduvad ära teised rahvad ja riigid”, millest nad tahaksid eemalduda võimalikult kaugele ja võimalikult kiiremini, see, millest tahetakse end eraldada võimalikult kõrge taraga, teeb oma naabritele erakordselt tähtsa ja erakordselt kasuliku teo - sunnib neid kiirendatud korras vabanema armetutest nõukogude kompleksidest, eelarvamustest ja ebauskudest ning liikuma kaasaegse maailma poolele.
Sa ei taha olla selline nagu see onu? Sel juhul:
- ära kisa, et sa oled kõigist parem, kuna sa oled kõigist suurem,
- ära püüa kõigist üle karjuda,
- ole mehine tunnistama oma väikesi ja suuri jälkusi,
- õpi enese ja teiste vigadest,
- ära kapriisitse ega hüsteeritse mis tahes ettekäändel,
- ära nimeta musta valgeks ega valget mustaks,
- ära valeta igal sammul ja ära luba ennast petta,
- oska ennast kõrvalt vaadata,
- ära pea oma timukaid ja röövijaid heategijateks,
- ära loo iseenda kätega endale vaenlasi,
- ole avatud ja suuremeelne,
- jäta meelde, et tunda ennast korraga nii suursugusena kui kõigi poolt alandatuna on normaalsel inimesel võimatu - seda nimetatakse skisofreeniaks,
- sõbrusta ausate, puhaste ja kasvatatud lastega, aga mitte rumalate ja pahatahtlike sulidega - parem olla tagasihoidlikul positsioonil viisakate inimeste seltskonnas kui tunda end kangelasena väikeste pättide keskel,
- pea meeles, et sinu riigi esmane ja põhiline ülesanne on sinu vabaduse ja inimväärikuse tagamine, mitte maailma hernehirmutiseks olemine,
- pane tähele, et kui keegi näib sulle idioodi ja kaabakana, ei tähenda see üldsegi, et sa ise peaksid käituma idioodi ja kaabakana,
- ära mõtle, et see, kes tahab sinuga sõbrustada (või sagedamini on selleks sunnitud), on sinu sõber, aga see, kes tahab sõbrustada kellegi teisega, on vaenlane ja marionett,
- ära nimeta seda, kes sinuga nõus pole, viiendaks kolonniks ja kellegi poolt värvatuks,
- ära luba endale parlamente ja presidente määrata.
Ühesõnaga, “Armasta seda ja seda, ära tee toda. Näib, see on selge”, nagu õpetas ühele oma noorele sõbrale Aleksandr Sergejevitš [Puškin]. [Ljubi to-to, to-to, / Ne delaj togo-to. / Kažis’, éto jasno. - 1827. aasta pühendusluuletusest vürst Vjazemskile.]
Kuid Venemaa on muuga ametis: taas ja taas päästab ta inimkonda, väsimatult ja efektiivselt - täielikus ja aegumatus vastavuses suure vene kodaniku Tšaadajevi ettekuulutustega - olles inimkonnale näiteks sellest, milline pole vaja olla. Au Venemaale.