uksed

tolle pildi-hirmu paariliseks oli tegelikult üks teine hirm, neil on midagi loomult ühist.

lahtised uksed.

õieti tunnen veel praegugi ebamugavust, kui pean üksi magama lahtise uksega toas, püüan siis ikka ukse vähemalt irvakile panna. päeva ajal probleemi pole, kuid lapsena kartsin ka päeva ajal üksi avatud uksega toas olla - oli vist üks intensiivsem periood, muidu oli see pigem selline alaäge hirm. see kehtib ka (või võib-olla just eriti) kodu kohta.
kartsin ustega seoses kaht asja - et keegi (keegi ebamäärane, võõras miski, mingi defineerimatu olend) tuleb uksest, osutub järsku ukseavas olema; ja kartsin, et keegi piilub mind uksepiida tagant - mitte keegi pärisinimene, sellist piilumist ma ei kartnud, vaid mingi muu olend või keegi surnu - vanaisa või vanaema eelkõige.
mu lapsepõlvekorteris oli kaks tuba; kui olin tagatoas, siis ma lahtist ust ei kartnud, aga eestoas olles panin ikka ukse kinni või irvakile, pärani lahti ma teda ei jätnud. ilmselt oli ka pideva telekamängitamise üks varjatud eesmärke toda ähvardavat tulijat eemale peletada. mis juhtuda võib, seda nägin unes: uks oli lahti, olin ukse suhtes kuidagi põiki, nii et ei näinud ukseava täielikult (ehk jäi isegi lahtine uks ise vaatevälja ette), mul oli tunne, et "sealt nüüd tuleb see, keda ma kardan", teadmata täpselt, milline ta on. mul oleks nagu meeles, et unes lahendasin olukorra nii, et astusin välkkiirelt ukseavasse ja otsekui pelutasin selle tulija ära; kuid on meeles, et vähemalt ühe korra siiski jäin talle pihku, jäin hiljaks.
ta ei teinud mulle midagi, ta lihtsalt oli järsku kohal minu ees. ja väreles.
ma ei mäleta täpselt, milline ta oli, ei jõudnud fikseerida, ärkasin enne üles; aga mäletan, et ta keha ja jäsemed olid midagi kriipsujuku taolist ning koosnesid otsekui elektrist või välgust - mingi värelev kriipsjas keha, ta ei helendanud, vaid pigem särises hallilt ja hääletult; mäletan, et ta ei seisnud sirgelt, vaid oli otsekui mingis väänlevas tantsupoosis; see polnud ka voolav värelemine, selles oli mingit elekterjat nurgelisust. ei mäleta, milline oli ta pea, mäletan vaid, et ta nägu oli kitsas ja silmad olid ülespoole välisnurkadega ja kissis; see nägu polnud kuri, vaid pigem kuidagi naerukil. ta oli mulle umbes rinnuni. ma ei tundnud otseselt, et ta oleks vaenulik, ta oli lihtsalt hirmus, paaniliselt hirmus, nii et pidin ärkama. tema ilmumine oli samamoodi välkkiire nagu edukatel juhtudel mu enda kiire ukseavase sööstmine - seekord jõudis tema ette.
kuid kui ärkvel lahtiseid uksi kartnud olen, pole ma varitsejat konkreetselt sellisena ette kujutanud, pigem ikka kas kellegi reaalsena, kes on surnud, või millegi täiesti umbmäärasena. kusjuures kui olen unes surnud tuttavaid näinud, pole ma neid kunagi kartnud, pigem heameelt tundnud.
piilumise-hirm sai alguse ühest unenäost. meil oli vanas korteris elutoa ja köögi vahel pikk esik. nägin kord unes, et tulen elutoast ning köögiukse piida tagant pistab pea välja mingi punasenäoline tegelane, ta pea on üleni punakas, nägu naerukil. kui kujutleda ette mõnda punasest terrakotast tehtud naerva saatüri nägu - umbes selline ta oli. habe ja see, mis tal peas oli (vist müts, midagi suusamütsi või tutimütsi sarnast), olid sama värvi, mis ta punakas nägugi - nii nagu skulptuurilgi. sellega kõik piirduski. miskipärast aga hakkasin ilmsi pelgama, et sealt uksepiida tagant pistab oma pea välja vanaisa (see teine, kullisilmne), kes oli hiljuti surnud (kui ma praegu selle järgi aega mõõdan, siis pidin käima juba teises või kolmandas klassis). ja kes on unes mitu korda oma näo kuskilt välja pistnud, ilma et oleks minus pelgu tekitanud.
kusjuures, ega ma ju ei uskunud ega usu, et see ka tegelikult juhtub, ma olin ja olen täie mõistuse juures. aga kuskilt kohub see tunne ikka aeg-ajalt välja. et-keegi-tuleb-uksele. ja samas mulle ju meeldivad orvalised ja paljude ustega kohad.
ehk annab seda ukse-hirmu - ja ka pildi-hirmu - kuidagi edasi see lõik Laura Palmeri unenäost (Lynchi filmist "Fire Walk With Me"); ei leidnud netist muud kui see üks hispaaniakeelse pealelugemisega lõik, aga jutt polegi oluline; oluline on lõigu algus ja lõpp, kus tegu pildi ja uksega.