pildid

Olen harjunud üht oma varast hirmuunenägu nimetama “Laikmaa Underi-portreeks”, kuigi see on ebatäpne ja tuleb ainult ligilähedasest sarnasusest ja sellest, et mul oli lapsena vaatamiseks üks Laikmaa-raamat, kus see pilt sees oli - aga mulle näib, et tollal ei olnud unenäo ja pildi vahel otsest seost, selle olen hiljem välja mõelnud. Või kes teab - Underi-pilt ise vist mõjus ikkagi ka kuidagi pahaendeliselt; tavaliselt nähakse seda pilti mingi noorusliku elurõõmu väljendusena, küpse noorusena, minu jaoks aga mõjus see pilt pigem natuke raskepärase ja tumedana, see tuli Underi mustast kübarast ja riietusest, aga vist ka näovärvist, mis mõjus kuidagi liiga verkjana, liiga külluslikuna, nii et naeratus tundus pigem hädalahendusena, millega varjata näo all toimuvat tumeverkjat kobrutust. Underist endast ei teadnud ma tollal muidugi midagi. Nii et ma ei oska enam õigupoolest öela, kui oluline see pildi ja unenäo seos mul lapsepõlves oli. Mul on mälupilgu ees mingi lapsejoonistus, kus seda unenäo-naist on püütud kujutada, aga kas see on mälestus tegelikust joonistusest (kas ma püüdsin seda kuidagi lapsena üles joonistada? - suurem asi joonistamisesõber ma ju polnud - siiski-siiski: joonistasin autosid ja natuke hiljem riigimeeste ja jalgpallurite portreesid, mille sarnasus objektiga oli vaid mulle tajutav; aga mu joonistamised olid pigem reproduktsioonid, ei mäleta, et oleksin oma peaga mingi joonistuse välja mõelnud) või on see joonistus mingi mälu enda konstrueeritud vahekiht. Algset unepilti mulle enam silma ette ei tulegi.
Igal juhul oli sel naisel peas mingi must kübar, ning kübar oli üks õuduse-fookusi, oluline osa õudusest tuli just mustast kübarast (ja kui ma praegu vaatan Underi-pilti, siis tundub mulle võimalik, et ka Underi-pildi pahaendelisus tuleb osalt sellest, et kübar tundub talle pisut väike olevat, ei ole tal mitte päris peas, vaid nagu pea kohal, peast irdu, omaette objekt). Unenäo-naine oli näoga otse, vaatas mulle otsa, ta silmad olid ümmargused ja otsekui hirmu täis (kas suu oli ka lahti, ei mäleta, igal juhul oli see pilt hääletu), aga ta ei kartnud ise, pigem olid ta silmad hirmu täis kuidagi ekstravertselt, see hirm oli suunatud mulle, et just mina kardaks. Alles praegu tulen selle peale, et pigem sarnanes ta mõne Munchi tegelasega, kellel on silmad ümmarguselt pärani, nt nagu see keskmine naine siin pildil.


Aga ei kunagi varem ega nüüdki ei tunne ma “kehaliselt”, et Munchi tegelaste ja mu unenäo-naise vahel oleks mingi sisemine seos; Munch jääb nagu Laikmaagi pelgalt sarnasuse illustreerijaks. Munchi pilte ma tolle unenäo ajaks ilmselt veel näinud polnud.
Mul tekkis ajapikku oma tehnika, kuidas sellest hirmupildist ilma ärkamata üle saada - tuli jalgadega vehkida. Ma ei tea, kas ma tegelikult jalgadega vehkisin, igal juhul unes ma teadsin, et nüüd tuleb vehkima hakata ning pilt on võidetud - sain talle näidata, et ma pole une vang, “ma tean küll, et sa oled ainult uni”.
Varsti see pilt asendus teisega, mis oli kindlasti pärispildi tulek unne - hakkasin kübaraga aise asemel nägema Arraku joonistatud vanapaganat “Suure Tõllu” tagakaanelt (just see tagakaanepilt tuli unne).


Tal oli ühes silmas kaks silmatera; võib-olla olin ka näinud multifilmi, kus need silmaterad olid liikuval kujul. Tundub, et just selles kahe teraga silmas oli õuduse fookuspunkt, just see tegi asja õudseks. See pilt võis esile hüpata mistahes unenäos - ei kübaranaine ega vanapagan olnud muu unenäoga seotud, nad ei väljunud kunagi tollest alati ühesugusest pildist mujale unne tegutsema. Nad varitsesid mind pildi (liikuva kaadri) kujul. Vanapaganaga oli jalgade-trikk juba selge.
Miks üks asendus teisega, ei tea. Ei tea ka, miks just Arraku vanapagan, sest ilmsi ta mulle jube ei tundunud. Ilmsi tekitasid õudust (õigemini raskesti talutavat ebamugavust) mingid pildid, mis otsa vaatasid - Mona Lisa, surnud vanaisa foto riiulil. Kartsin, et nad hakkavad liigutama, eelkõige kartsin, et nene suunurgad liiguvad. Minu jaoks avas Mona Lisa mõistatus end just nii - mitte sellena, et keda seal on kujutatud või mille üle ta naeratab, vaid sellena, et ta naeratus on fikseeritud just hetk enne seda, kui põgusast muigest saab pärisnaeratus; see on hetk liikumisest - ja jumala eest, ma olen näinud Mona Lisa huuli liikuvat. Et pildid liigutavad, ei meeldinud mulle. Kui olin üksi kodus, tõstsin nad laua peale kummuli. Kui teised olid kodus, siis ma ei kartnud.


Tuleb veel meelde üks tagantjärele naljakas juhtum. Olin kunagi pisut pikema aega Valgas vanaema juures. Tal oli riiulil seesama pilt surnud vanaisast, mis meilgi kodus ja mida ma aeg-ajalt Viljandis kummuli tõstsin - vanaema juures ma seda teha ei söandanud. Vanaisa (seesama, kes kahvaga tiigist kalu püüdis) oli seal oma tavalise sõbraliku näoga, suu õrnalt muigel, aga õige õrnalt. Vanaema juures magasin toas, kus see pilt oli. Igal õhtul tõmbasin teki üle pea, kaitseks juhul, kui pilt peaks pimeduses liikuma hakkama - pimedas ei näinud ju pilti üldse, ei saanud üldse kindel olla, mis pildi peal sünnib. Ühel õhtul aga kostis pimedas toas imelik krabin, mis lähenes minu voodile. Hakkasin ebamäärast hirmuhäält tegema - ei tea, mida ma mõtlesin toimuvat, tunsin igal juhul, et nüüd on see siis käes, nüüd on see õudus, mida ma peljanud olin, siinamas toas kohal, ei ole enam pildi taga ähvardavana varjul. Vanaema tuli teisest toast vaatama, kohmerdas pimedas millegi otsa, tuli välja, et ta oli koera otsa komistanud - mul oli kohe selge, kes krabistanud oli - Pitsu. Muidugi häbenesin ma vanaemale öelda, et olin kartnud krabinat, mis seostus vanaisa pildiga (see oleks ju üsna jaburalt kõlanud), ütlesin lihtsalt, et nägin hirmuunenägu - see oli minu puhul usutav. Edaspidi kartsin vähem, sest alati võis arvestada, et kui pimedas toas midagi toimub, võib see koer olla. Mõttekäik polnud selline, et “kõik on mõistuslikult seletatav, kes see muu siin ikka krabistada saab kui koer”; mõttekäik oli umbes selline - või mis “mõttekäik“, selgelt mõeldes ei uskunud ma ju selliseid asju; lihtsalt “hirmutunde ökonoomika“ võttis nüüd sellise kuju, et “isegi kui toas ongi tegelikult valla see jube miski, võin ma alati mõelda, et see on koer”; st ma ei mõelnud, et “tegelikult on ju nii”, vaid “mul on alati võimalus ennast veenda, et tegelikult on nii”. Nagu jalgadega vehkiminegi unepiltide puhul - selle idee polnud ju otseselt tühistada nende hirmuunede reaalsust, vaid seda reaalsust omalt poolt ähvardada, seada teine reaalsus talle vastu.

20. august. leidsin Lauri leheküljelt Liska tõlgitud inuiti lugude hulgast ühe, mis seostus mul kohe tolle jalgadevehkimisega:

Lusikakoll
Kord mängisid ühed lapsed rannas. Nad jändasid seal oma asjadega, kui äkitselt tõusis merest lusikakoll Qalutligssuaq. Ta tegi oma harilikku häält, mis kostis nii nagu taotaks lusikaid kokku. Lapsed kisasid ja panid jooksu... kõik peale ühe väikese poiskese, kes lonkas ega suutnud teistega sammu pidada. Qalutligssuaq jõudis talle varsti järele. Poiss viskas end pikali maha ja hakkas oma varvast koletise nina ees edasi-tagasi kõigutama, öeldes: „Vahi mu suurt varvast, sõber! Vahi mu suurt varvast! Ta võib su väga vabalt nahka panna...“
Koletis kohkus ära ja läks tagasi merre. Sellest ajast saati tõrjutakse lusikakolli just niiviisi. Mis saakski olla jubedam kui suur varvas, mis kõigub sinna-tänna, sinna-tänna?

21. oktoober. lisan siia kogumiku erinevaid "Mona Lisa" laulu versioone.

Discover Nat King Cole!