tuul

kurosawa

täna oli Rasmus Kaljujärve monolavastuse "Lõpus on kõik õnnelikud, ja kui ei ole, siis pole see lõpp" (NO64) viimane etendus. lavastuse jaoks palus teater minult Kurosawa filmi "Unenäod" ühe novelli tõlget sõnaliseks tekstiks. tegin kaks versiooni, pisut lakoonilisem proosaversioon läks kasutusse, teise versiooni panen nüüd siia. (minu tõlgenduse lavastusest võib leida siit 25.09 ja 18.10 kirjadest.)

oli päikseline hommik

mõtlesin jälle metsa kõndima minna

kohe kui uksest välja astusin

hakkas vihma sadama

aga päike paistis edasi

seisin väraval varikatuse all

mõtlesin mida nüüd teha

kas minna? kõhklesin

ema tuli asju vihma käest tuppa varjule viima

ta ütles: „täna jääd koju –

sajab vihma ja paistab päike

sellise ilmaga peavad metsas rebased pulmi

nad ei taha et keegi seda näeks

nad saavad väga vihaseks“

seisin väraval varikatuse all

kas minna? kõhklesin

vaadates päikese käes helkivat sadu

vaatasin üle õla

õu oli tühi

ema oli tuppa läinud

kas minna? jah

käisin vaikselt ringi kõrgete puude vahel

nende sihvakate tüvede vahel

jämedate tüvede vahel

mõned puutüved olid nii jämedad

et mahtunuksin neisse magama

päikese viltused vihud läbi vihmaste võrade

sadu säras kiirtekimpudes kuldselt

kogu mets sabises vaikselt ühtlaselt

aeg-ajalt liigutas mõni tuulehoog metsapõrandal kasvavaid taimi

need kahisesid niiskelt

vesi immitses ja nirises puukoore sügavates vagudes

sammusin tasa

astusin vihmaga sama sammu

päikesega sama sammu

siis märkasin liikumist eemal puude vahel

peitsin end ühe tüve taha –

ja sealt nad tulidki

rebaste pulmarongkäik

nad kõndisid hääletult oma pehmetel käppadel

aeglaselt ja pidulikult

jalga jala ette tõstes

ettevaatlikult

pingsalt, kuid vabalt

paarikaupa üksteise järel

kõige ees kaks sinikuuelist rebast

kes kandsid suuri laternaid

nende taga noorpaar

pruut üleni lumivalges rüüs

ja nägu valgeks puuderdatud

peigmehel ta kõrval peas erepunane müts

nende taga ülejäänud pulmarahvas

nad kõndisid hästi tasa ja valvsalt

kuulatades metsa hääli

kui kostis praksatus või valjema tuulehoo sahin

tardusid nad hetkeks

ja pöörasid kõik korraga oma pea hääle suunas

võisin näha nende vurre õrnalt värisemas

siis astusid nad edasi oma majesteetlikku pulmakäiku

kuni tardusid korraks taas mõne heli peale

see oli nagu tants

tähelepanelikkuse ja pühalikkuse pehme ja äkiline tants

rongkäik jõudis minuga kohakuti

püüdsin olla väga vaikselt

kui neid puutüve tagant piilusin

aga ühel hetkel tardusid nad taas –

ning pöörasid oma pead minu poole!

mu pilk kohtus rebasepeigmehe pilguga

ma olin tabatud

mu lubamatu nägemine oli ära nähtud

pöörasin ringi ja jooksin sealt minema

eemale rebaste vihast

mille eest oli mind hoiatatud

mida olin läinud otsima

sest mul oli selle ees hirm

olin läinud otsima oma hirmu ja oma julgust

mis annaks mulle kuju

kui kodu juurde jõudsin

oli vihm juba lakanud

vaid lombid maja esisel teel

ema seisis väravas

väga tõsise näoga

„sa käisidki“ ütles ta

„sa nägid

mida poleks tohtinud

ma ei saa sind nüüd enam sisse lasta

üks vihane rebane käis siin

jättis sinu jaoks selle“

ema võttis varrukast välja

puust voolitud noatupe

ning ulatas selle mulle

tõmbasin noa pooleldi tupest välja

päike helkis tera pealt mulle näkku

ema ütles: 

„rebaste meelest peaksid nüüd oma elu lõpetama

mine nüüd ruttu

ja palu neilt andestust!

anna nuga neile tagasi

ja ütle et sa kahetsed oma tegu väga!

harva kui nad andestavad –

pead olema valmis surema

kui nad ei andesta

ei saa ma sind sisse lasta“

ema hakkas juba väravaid sulgema

ma küsisin viimases hädas

otsekui alles nüüd aru saades

et mu hirm ja mu julgus

on päriselt olemas:

„aga ma ei tea ju kus nad elavad“

ema seisis paokil värava vahel ja ütles:

„sa leiad nad

päevadel mil korraga sajab vihma ja paistab päike

on alati kuskil mõni vikerkaar

rebased elavad vikerkaare all

mine nüüd

ruttu!“

värav sulgus

kuulsin kuidas põikpuu seestpoolt värava ette lükati

sammud kadusid majja

katsusin väikest jalgväravat seal kõrval –

seegi oli kinni

kõik mis mulle oli jäänud –

noatupp mis peitis endas helkivat tera

ning teadmine

et mu ainus väljapääs on rebaste andestus

ja ma läksin

sadas vihma ja paistis päike

mu ees oli avar aas

üleni täis värvilisi lilli

lappidena keset rohelist heina –

valged punased kollased lillad roosad sinised õied ja puhmad

otsekui oleks vikerkaar maasse külvatud

ja võrsuma hakanud

vihma sadas ja päike paistis

aasa teise serva aga kerkis vikerkaar ise –

täiuslik kaar

otsad kindlalt maasse toetumas

pilvedest tumeda taeva

ja metsaste kaljude taustal

otsekui värav mägede vahelisse kurusse

rebaste elupaika

päike ja vihm

noatupp käes

tunnistasin toda laiuvat kõrguvat väravavõlvi

keset päiksepaistes helkivat sadu

vihm ja päike

mu hirm ja mu julgus

hakkasin üle aasa sinnapoole astuma

.

Igor Černov

avastasin, et eile, 18. märtsil sai 70-aastaseks Igor Černov, kes oli esimene Tartu ülikooli semiootikaprofessor ja kelle artistlikke loenguid ma noore ja rohelisena suure huviga kuulasin. tema kohta võib lugeda "Eesti kirjanike leksikonist", midagi leiab ka internetist (muu erialase kõrval näiteks seda, et ta on noorena võistelnud purjespordivõistlustel koos oma isa, mitmekordse Eesti purjetamismeistri Apolloniga). ta oli ka näiteks juhendaja Valdur Mikita 1994. aastal kaitstud magistritööle "Normid ja loov käitumine". kõigi eelduste kohaselt on ta ka Kõivu ja Vahingu "Endspieli" Semiootiku prototüüp. 

kahjuks ei leidunud netis temast ühtki videot - just oma inimliku faktuuri poolest on ta mulle eluks ajaks meelde jäänud. Mart Orav andis ühe pildi, mis on tehtud 1989. aastal Tartus Kirjandusmuuseumi direktori kabinetis, kui Ivar Grünthal esimest korda pärast pagulusse minekut Eestis käis - pildil on vasakult vaadates Virve Grünthal, Mart Orav, Igor Černov, Ivar Grünthal ja Sirje Olesk.

panen siia ühe lõigu oma "Aeglaste" I osast, mis on põhiliselt kirjutatud juba 2002. aasta kevadel, hiljem pisut täiendatud.

*

Õhtul oli saade Lotmanist. Saade oli tehtud 1994 ja muuhulgas kõneles seal ka Černov. Milline mõnu oli teda vaadata ja ära tunda just see Černov, millisena ma teda mäletan – punaseruuduline pintsak seljas, eredaid riideid ta armastas, tugevate prillide taga otsekui hellikud, suured, sinised, aeg-ajalt pisut vesised silmad, intensiivne ja enesest ettepoole ruttav kõnemaneer, aeg-ajalt õhku ahmiv ja p-häälikut oma hoogsuses nagu välja sülitav, hääl ära suitsetatud, pingutatud kõrge hääl, mis madalale kukkudes muutub pisut kähisevaks, tugev alahuul pidevas liikumises, naeratus jätab pisut häbeliku mulje, sest ta ei paljasta oma ülemisi hambaid.

Loengud olid muidugi veel hoogsamad. Ta rääkis auditooriumi ees edasi-tagasi kõndides, isegi rühkides, aeg-ajalt piilus laualt konspekti; kui tema improvisatsioon takerdus, tegi ta kähisevaid, lausa ägisevaid parasiithäälitsusi; ma mäletan, ükskord alustas ta nii – "teatavasti 1965. aastal Tartu ülikool põles" ning sellele järgnes täiesti tahtmatu ägin, otsekui murraks see mälestus ta maha, kuigi see oli lihtsalt tema mõtlemist saatev hoo säilitamise hääl (see oli midagi sellesarnast, nagu ägiseb köster "Kevade" filmis, kui Toots ta pikali jookseb, aga pisut intelligentsem ja vaoshoitum); kuulajad puhkesid naerma, sest kõik see mõjus nii dramaatiliselt, Černov ei saanud asjast aru ja ütles "mis te naerate, päriselt põles, ise olin tunnistajaks".

Černov oli minu ülikooliaja esimese poole iidoliks – see sõna kõlab halvasti, aga ma ütlen seda kõige südamlikumalt. Ta oli esimene ja peaaegu ainus, kes mul õigupoolest aitas Tartusse sisse elada, kes tekitas tunde, et ma pole siin juhuslik ja väike. Esimest korda kohtusime kohe 1994. aasta sügisel, kui ma läksin semiootika osakonda – see asus tollal peahoone kõrval keeltemajas ühes pisikeses toakeses – läksin küsima, kas on võimalik semiootikat võtta kõrvalerialaks. Õigupoolest ei teadnud ma siis semiootikast tuhkagi, mind huvitas eriala nimetuse teine pool "... ja kultuuriteooria"; Lotmanit olin ma lugenud vaid paari artikli jagu "Kultuurisemiootikast", suuremat aru ei saanud. Černov palus mul istuda ning hakkas pärima, kust ma pärit olen, mida õpin, mida ma semiootikast tean. See tähelepanu lõi mind pahviks, seda enam, et ta ilmselt tajus mu hirmu ja ebalust ning eluvõõrust, nii et ütles, et kui mul ülikooli asjadega probleeme on, kui ma ei saa aru, kuidas ja mis, siis võib alati tema juurde pöörduda ja küsida. Muuseas, tol esimesel korral ma ei teadnud, et ta on Černov, ma mõtlesin, et ta on niisama üks õppejõud, ja Černovi tegelikust tähtsusest Lotmani ühe järglasena (Toropi kõrval) sain ma veelgi hiljem aru.

Ühesõnaga, hakkasin käima Černovi sissejuhatuses kultuuriteooriasse, kuulasin seda tegelikult kaks kursust järjest, ja teisigi tema kursuseid kuulasin eelkõige tema enda pärast, sest need olid tõelised etendused.

Varsti selgus, et me elame Annelinna lõpus peaaegu naabermajades, sattusime aeg-ajalt linna või linnast sõites sama bussi peale ning ajasime juttu, põhiliselt küll kuulasin mina aukartlikult teda. Kahjuks imelikul kombel ei mäleta ma neist juttudest palju, mäletan vaid, et ta mõjus mulle isalikult, ta pillas vahel mõne lause, mis püüdis mind akadeemilises olustikus orienteerida. Ma mäletan, et "Atlantise" – tollal oli see vist veel "Kaunas" – peatuses ei tahtnud ta põõsaste vahele rohusse tallatud teel käia, vaid ikka ümber nurga õiget teed pidi, seletas seda oma ebausuga. Mobiiltelefoniga tänaval või bussis rääkimist pidas ta maitsetuseks, umbes nagu seda võiks olla bussis suitsetamine.

Paar korda käisin ma tal külas. Esik ja töötuba – muid ruume ma tema kahetoalisest korterist ei näinud – need olid maast laeni raamaturiiuleid täis ja raamatud olid kohati kahes reas, üks rida teiste taga. Igal pool hõljus õrn suitsuhõng. Ta oli suur suitsetaja, iga loengu keskel tegi ta suitsupausi. Ta pakkus mulle teed, ja siis kõnelesime. Tegin seminaritööd Kõivust, ja just tema oli see, kes soovitas mul Kõivu endaga rääkima minna; tõepoolest, võtsin julguse kokku ning jaanuaris 1996 ajasin Kõivuga tema raamatukogukabiinis tund aega juttu. Černov laenas mulle ühe Mamardašvili raamatu, vene keeles. Raamatul oli suitsuhõng küljes, kui lugesin seda bussis Viljandisse sõites. Černov organiseeris mulle Venemaalt isegi ühe Ricoeuri venekeelse tõlke (ta ütles enne loengu algust, et sai mulle selle Ricoeuri, Lauri, kes mu kõrval istus, kuulis valesti, et Černov pakub mulle likööri). Igatahes ta hoolitses mu eest, julgustas mind.

Kui mul esimene raamat ilmus, siis kinkisin ka temale ühe eksemplari. Tol korral ütles ta mulle: "Kas te olete nüüd Kõivu-uurija või luuletaja?" Mina kohmasin vastu: "Eks ma püüan mõlemat vaheldumisi." Černov: "Vaadake ette, selline asi viib isiksuse kahestumiseni, ja teate ise, kus see võib lõppeda." Selle saateks oli Černovile iseloomulik naeratus, muie. Ja ta rääkis veel, et "kui te nüüd kunstiinimeste seltskonda pürgite, siis peate arvestama, et need on väga rasked inimesed, seal on igasuguseid intriige ja vastuolusid, kunstnikud on väga haavatavad inimesed, nendega on raske." Jumala tõsi, muuseas. Nädal hiljem kohtusime tänaval, talle olevat vanamehe kiri kõige rohkem meeldinud.

Aeg-ajalt tekitas Černoviga suhtlemine muidugi komplekse, sest ta suhtus minusse – nii vähemalt tundus – kui eriti võimekasse noormehesse; sellena ma ennast ise muidugi ei tundnud. Just Černovi suhtumise, ja muidugi kogu selle kõrgtasemelise semiootikuteseltskonna taustal tundsin, kui laisk, kui vähelugenud ja kui huvitu ma ise olen. Jah, ma põdesin seda vahel päris kõvasti.

Lõpupoole meie sidemed hõrenesid. Mina leidsin lõpuks oma seltskonna Veljesto ja Erakkonna näol, aga Černov oli vahepeal haige, aimatavasti päris tõsiselt, koolis teda polnud, tagasi tulles oli ta loobunud suitsetamisest, mis oli tema puhul eriti võõrastav. Kord saime kokku kaubamaja ees bussipeatuses, tal oli neoonpunane sall kaelas, olemine oli nukker, ja ta hoiatas mind: "Vaadake, et teie suitsetama ei hakka. Vaadake mind – häält ei ole, hambad on hirmsad, lõpuks veel haigused." Ma muidugi ei julgenud ütelda, et suitsetan juba mõnda aega.

Millalgi ta lahkus ülikoolist. Lahkumise täpseid põhjusi ma ei teagi, midagi oli tal uue professuuriperioodi jaoks ebapiisavat, ning tema asemele kutsuti Soomest Torop. Tema viimasel Tartu-kevadel sõitsime kord bussiga linna, ta käskis mul akna alla istuda, sest teda, vanemat meest ei aja keegi istekoha pärast püsti, mind aga küll, ning ta rääkis, et täna on raske päev, ülikoolis arutatakse ühe õppejõu küsimust, kes ei sobi oma kohale – "muidu kena inimene, aga õppejõuna jätab soovida." Hiljem olen mõelnud, et ta võis äkki ennast silmas pidada, kes teab.

Seejärel kadus mu esimene akadeemiline isa, kes pöördus minu poole teietades ja eesnimepidi, oleks ehk ka isanime kasutanud, kui oleksin venelane olnud, kadus minu silmapiirilt. Olen kuulnud, et ta on Viljandi kolledžis loenguid lugenud, et ta on Soomes elanud või sinna jäänudki; ei midagi selget.

Pärast tema ülikoolist lahkumist nägin teda oma viimase ülikooliaasta talvel Tallinnas ühes poes, mis asus sellesama maja allkorrusel, milles teadsin olevat ta kodu, ta ema elas seal. Ta oli otsekui magamata väljanägemisega ja natuke nagu häbenes mind. Rääkisime mõne sõna juttu, ta küsis, mis teemal ma lõputöö kirjutan. Tollest korrast on mul pisut kurb mälestus, me ei olnud enam miskipärast nii lähedased seal poes. Mul oli sellest kahju. 

Peale seda olen teda veel korra näinud, 2008. aasta kevadel Tallinna bussijaamas, olin juba bussi peal, kui järsku nägin teda peatuses reisipampudega istumas. Mõtlesin, kas minna korraks bussist välja, et talle tere öelda, aga kuni ma kaalusin, kas ikka jõuan, pani buss hääled sisse ja sõitis minema. Černov jäi minust Tallinna bussijaama peatusesse number 5, ta oli jälle suitsetama hakanud.

Tahaks teda praegu näha ja temaga rääkida, väljaspool igasuguseid ülikooli-kontekste. Ma tahaksin teda tänada.

Igor Černov 18. märtsil 1997 oma kodus. pildistanud Elin Sütiste

.

***

kirjakeelest, luuleloost ja filoloogiast

loen Reet Kasiku "Stahli mantlipärijaid" (eesti keele uurimise ja korraldamise ajalugu). võimalik, et olen neid asju ülikooli ajal isegi kuulnud, aga ei kinnistunud tollal - fakte normitud kirjakeele fikseerumise kohta:
I maailmasõja eelõhtul alustati jõudsalt eesti keele rikastamist ja arendamist, selles oli kaks põhisuunda - Aaviku keeleuuendus, mis oli radikaalsem ja ebasüsteemsem (ning mis oluline - Johannes Aaviku uuenduslikul keelel polnud normi, ta oli pigem paljuvõimaldav "lõpmattuseni tõmmat kurv"), ning Johannes Voldemar Veski juhitud keelekorraldus, mis taotles süsteemi ja normeeritust ning seotust rahvakeelega. Veski koostatud esimene õigekeelsussõnaraamat ilmus 1918; normkeele juurutamise olulisim läbimurre oli see, kui 1927 hakati Eesti koolides haridusministeeriumi otsusel normitud kirjakeelt õpetama. 1938 tegi keeleteadlane Arnold Kask ajakirja Looming põhjal ülevaate, kuidas on keeletarvitus ühtlustunud. 1923. aasta Loomingus oli uuenduslikus (aaviklikus) keeles 69% luulest ja 51% proosast (sh ka artiklid jms), normitud kirjakeeles 18% luulest ja 49% proosast, lõunaeesti murretes 10% luulest (lisaks veel "rahvaluulekeeles" 3%). 1933. aasta Loomingus oli uuenduslikus keeles 65% luulest ja 29% proosast, normkeeles 32% luulest ja 71% proosast, lõunaeesti murretes 3% luulest. 1938 oli uuenduslikus keeles 19% luulest ja 5% proosast, normkeeles 69% luulest ja 95% proosast, lõunaeesti murretes 12% luulest (selle viimase protsendiga on kaks võimalust - ta on kas juhus ega näita tendentsi, või siis näitab tendentsi, et normkeele juurdumine oli selgemini välja joonistanud murded kui omaette eristuva stiiliregistri - märk murrete marginaliseerumisest ja libisemisest puhtpoeetilise arsenali staatusesse).
nii et 15 aastaga oli proosavormis tekstides normkeel täiesti valdavaks muutunud ning luules ka uuendusliku keele võitnud. mis paneb mõtlema nt siurulaste ja arbujate luulepõlvkondade tähendusest keele enda arenguga seoses - kas Siuru eriline plahvatuslik staatus pole mitte seotud sellega, et nad väljendavad üht kõige rohkem pingule tõmmatud seisu eesti kirjakeele arengus (nagu Kasik ütleb, oli 1917-18 erinevused ilukirjanduskeele ja rahva kõnekeele vahel kasvanud väga suureks, ilmselt pole see erinevus olnud suurem varem ega hiljem). ja kas hilisemate arbujate eriline staatus eesti luuleloos pole mitte seotud ka sellega, et nad tulid üheskoos keelega, mis oli lõpuks kindlamale kujule fikseerunud, esimene luulepõlvkond, kes kultiveeris just äsja valmis ja küpseks saanud eesti kirjakeelt, n-ö Queen's Englishi eesti vastet, st esimene põlvkond, kes kirjutas samas keeles, mida õppisid koolis ka "piimakärsad" ja mida sanktsioneeris oma korraldustega riik ise - kas just selles kõrgkultuuri ja ühiskonna laiema pinnase vahelise keelelise ühtsuse esmakordselt tajutud hetkes ei juurdu ka arbujate kui teatava eesti luule kuldajastu legend, mis toitis kirjanduskultuuri vähemasti 90ndate alguseni (ning teeb seda rahvalikumas kirjandusloo-tajus tänini)? ja kas on juhus, et arbujaliku telje ümber keerlev kirjanduskaanon hakkas murenema koos normitud kirjakeele ühiskondliku maine ja kasutusvaldkondade ahenemisega? see oleks huviväärne mõtlemisaines.
mis omakorda viib mõtted selleni, et mu meelest ei ole hea, et tänapäeva ülikoolis ei harita enam eesti filolooge - on võimalik saada diplom kirjanduse erialal, läbimata pisutki põhjalikumat eesti keele kursust, ja vastupidi. sest kuidas näiteks saada aimu kirjandusliku stiili nüanssidest, tundmata lähemalt keeleteooriat ning keeleajalugu?

ühiste läbielamiste programm

alljärgnev tekst on üks Lev Rubinsteini 1981. aastal kirjutatud kataloog. möödunud aastal leidis see endale omapärase rolli - septembris skandeeriti seda Tbilisis valimiseelsel opositsiooniliste tudengite meeleavaldusel. omaaegne kontseptualistlik tekst sai järsku masside ühishääle kandjaks. mitte kunagi ei või teada, kuidas kunstiline tekst asetub tuleviku kultuurilistesse ja ühiskondlikesse mustritesse. Rubinstein ise kirjutas asjast oma Facebooki kontol, olles küll pisut hämmingus, kuid ilma vastuväideteta. niisiis -

Lev Rubinstein

ÜHISTE LÄBIELAMISTE PROGRAMM
(Ettelugemise ajal antakse käest kätte)

1981

1.
Kas me oleme valmis ühisteks läbielamisteks?

2.
Kui oleme valmis – siis on hästi.
Kui mitte – valmisolek tuleb omal ajal.

3.
Antud hetkel huvitab meid vaid üks – antud hetk, samuti kõik, mis temaga seotud on.

4.
Seotud on antud hetkega, nagu me näeme, palju.

5.
Ühendagem jõupingutused antud hetke täpsemaks tähistamiseks.

6.
Panustagem maksimaalsed jõupingutused antud hetke kontekstis viibijate selgemasse enesefikseerimisse.

7.
Eks anna me ju endale aru, et püüe leida antud hetke rütmi loov tegur on rohkem kui piinarikas protsess?
Kuid ons meil kahju jõudu pingutada?

8.
Tähelepanu!
Järgneb teadaanne.

9.
Tähelepanu!
Autor on meie hulgas.
Autor.

10.
Asjaolu, et Autor on meie hulgas, annab antud hetkele erilise mõtte.

11.
Muuseas, selle asjaolu võib ka tähelepanuta jätta. See ei muuda eriti midagi.

12.
Kuid see, et me viibime antud hetkel just siin ja just sellises koosseisus, on tõesti kaunis.
Ärgem seda unustagem.

13.
Meid liigutab praegu mis tahes väline impulss.
Kuid antud hetkel – milline?

14.
Kõige sagedamini elame me läbi näilisi sündmusi.
Antud hetkel aga – rohkem kui reaalseid.
Kas pole nii?

15.
Mõnikord esitame endale erinevaid küsimusi.
Kuid praegu peatume ühel:
Mis edasi?

16.
Sageli me ei tea, mida neile või teistele küsimustele vastatagi.
Antud hetkel pole vastatagi vaja.

17.
Väga sageli me ei tea, mida üksteisele öeldagi.
Antud hetkel – teame. 

18.
Antud hetkel me vaikime.
Kuid see ei tähenda, et meil pole midagi öelda.

19.
Mõnikord oleme ärevil.
Kuid antud hetkel ei tule see meile meeldegi.

20.
On hetki, kui me ilmselgelt ei tunne ennast hästi.
Kuid mitte antud hetkel.

21.
Sageli, ja isegi väga, ei tea me, mis ja kuidas.
Antud hetkel oleme veendunud, et teame.
Mis siis ikka, tõenäoliselt nii see ongi.

22.
Tähelepanu!
Järgneb rida teadaandeid.

23.
Tähelepanu!
Antud hetke kogu võlu on temas endas.
Autor.

24.
Tähelepanu!
Absoluutselt kõiges
midagi on.
Autor.

25.
Tähelepanu!
Kunstnik on seotud nähtuste maailmaga
ei tea mille kaudu.
Autor.

26.
Tähelepanu!
Inimene, kes ei tea, kuidas toimida,
sarnaneb jumal teab millega.
Autor.

27.
Tähelepanu!
Väsinud teeline ihaldab peavarju.
Autor.

28.
Tähelepanu!
Aastaaegade võim maailma osade üle saab nii ilmseks, et otsekui polekski see enam arutluste objektiks.
Autor.

29.
Tähelepanu!
Kodust lahkudes eeldad ju, et naased.
Autor.

30.
Need teadaanded on suunatud meile.
Nad on meile.
Kes teab, võib-olla ongi nad antud hetke mõisteliseks aluspõhjaks.

31.
See, mis meiega antud hetkel juhtub, kordub vaevalt üldse kunagi.

32.
See, mida me antud hetkel kogeme, allub vaevalt kirjeldusele.
Sest kirjeldada – sedagi raskustega – saab vaid ähmaseid aimdusi toimuva tähendusest.

33.
See, mida me antud hetkel läbi elame, ei saa edasises peegeldumata jääda.

34.
Tähelepanu!
Järgneb teadaanne.

35.
Tähelepanu!
Autor tänab kõiki siiralt osa võtnuid.
Autor.

36.
Me ei tahaks laiali minna.
See on hea.

sünnipäevamanifest

“Palun, täna siin, tee endaga leping ja kirjuta sinna: “Ma ütlen valju häälega välja, mida ma tahan. Ma ütlen välja selle, mida ma tahan, nii et kõik kuulevad. Ma ütlen välja selle, kuidas ma tahan, et Eestis asjad oleksid.” Võta see leping, kirjuta sinna alla, pane see endale taskusse – peale kirjuta veel kuupäev, 7. mai 2010 – pane see endale taskusse ja ela selle järgi. Aitäh teile! Te olete vabad!“ 

- Tiit Ojasoo

13. novembril saab Reformierakond 18-aastaseks. Tavaliselt on see vanus, kus tehakse küpsuseksamid. Me leiame, et Reformierakond pole endiselt läbinud eksamit demokraatia olemuse mõistmises, kuigi on püüdnud seda sooritada juba tükk aega. Me ei saa nõustuda olukorraga, et Eesti riiki juhtiv erakond pole usaldusväärne kõige elementaarsemas mõttes. Kui see jätkub, võib juhtuda, et ühiskonnal kaob usaldus Eesti riigi kui sellise vastu.

Demokraatia ei saa olla ainult see, et valijad esitavad iga nelja aasta tagant parteidele valitsemisteenuse tellimuse. Demokraatia tähendab kõigi asjasse puutuvate osapoolte dialoogi ühiskonna tuleviku üle — aga asjasse puutuvad siinkohal kõik kodanikud. Demokraatia tähendab kodanike — sealhulgas valitsejate — vastastikust austust ja usaldust. Me näeme, et see alusnõue on praeguses kartelliparteide süsteemis kaotsi läinud.

Me pole nõus, et üks erakond või valitsus peab ennast pädevusmonopoli omanikuks. Me arvame, et see on lihtsalt ülbe, eriti kui sellele rajatakse õigus oma valijatele valetada.

On tervitatav, et mitu parteid on näidanud üles valmidust muuta parteide rahastamise reeglistikku läbipaistvamaks ja mõistlikumaks. Kuid kui sellega ei käi koos usalduse veenev taastamine ning aus enesepuhastus, siis saadetakse sellega sisuliselt sõnum: „Me pole valetanud, aga edaspidi me enam ei valeta.“ Igaüks näeb, et selline sõnum on absurdne. Me ei saa olla nõus, et meie valitsejad toidavad oma kodanike mõistust absurdiga. Me ei usu neid ikka veel.

Me kutsume üles Reformierakonna (ja teiste erakondade) liikmeid, kellel on kahtlusi või teadmisi parteisüsteemi toimimise aususe suhtes, sellest avalikult kõnelema. Kutsume teid üles parteilasest saama kodanikuks. Südametunnistus ei ole juriidiline mõiste.

Me kutsume üles kodanikke selgesti välja ütlema oma suhtumist Reformierakonnas ja kogu erakondlikus süsteemis ilmnenud moraalsesse riknemisse.

Sa võid mõelda: „Mida ma üksi suudan?“ Kuid tarvitseb vaid teadvustada, et kümme inimest su ümber ehk mõlgutab samamoodi — ja kui te koondute, siis pole te enam üksi. Et see toimuda saaks, tulebki oma mõtted välja öelda. Selles ongi kodanikuühiskonna idee.

Meie meeleavaldus on üks võimalus näidata, et me oleme olemas ja me oleme koos. See tähendab — me oleme ühiskond, mitte pelgalt abitutest üksikisikutest koosnev valijaskond.

Seepärast kutsume inimesi üles kogunema 13. novembril kell 17:30 Tartu Raekoja platsile, et näidata oma kohaloluga ühist muret meie demokraatia tuleviku pärast.

ülejäänud info siit

.